“Riho Sibul ja Robert Jürjendal panevad kitarrid koos kõlama”

Mari Hiiemäe / 25. august 2006 / Äripäev

Kontsertide seeria “Kitarride kooskõla” pakub kuulamisrõõmu kitarrimuusika-huvilistele, kes hindavad improvisatsiooni.
Koos musitseerivad kaks Eesti tuntud kitarrimängijat, Riho Sibul ning Robert Jürjendal. Esitamisele tulevad ainult omaloomingulised palad.
Kes siis Riho Sibulat ei teaks. Mitmetes vähem-rohkem skandaalsetes või legendaarsetes Eesti rokkmuusika-ansamblites on Sibula nimi figureerinud juba paarkümmend aastat.

Praegu seostatakse teda eelkõige ansambliga Ultima Thule, mille solist ja kitarrist ta on olnud 1990ndatest. Sibula karune hääl jääb isikupärasena meelde. See, et tal kitarr käes on, tundub endastmõistetav, kuigi alati ei jää mahti jälgida, mida ta sellega täpselt teeb.
“Kitarride kooskõla” esitleb Sibulat kitarristina, põhirõhk on instrumentaalmuusikal, kuigi esinemises jätkub kohta ka laulule. Robert Jürjendaliga on Sibul koos musitseerinud ligi 20 aastat. Jürjendal on sidunud end ansamblite Weekend Guitar Trio ja Fragilega ning osalenud ühtekokku 15 CD salvestamisel nii kitarristi kui ka heliloojana. Mõlemal mehel on lisaks bänditööle jätkunud mahti omapäi otsinguteks ja uitamisteks helidemaailmas.

“Kitarride kooskõla” kujutab endast ühist rännakut muusikas. Olulisel kohal on improvisatsioonid, iga kontsert on uus, kattudes kava poolest teistega vast ehk ainult poole võrra.
Muusika sünnib kohapeal vastavalt hetkemeeleoludele, emotsioonidele, interjöörile. Muusika on rahulik ja mõtlik, kuulaja tajub seda kahe üksmeelse inimese rahuliku jutustamisena, ainult et sõnade asemel kasutatakse helisid. Tasakaalukana kombitakse läbi olulised teemad, kord
luues dialooge, kord võimendades üksteise sõnumit.
Kontsert nõuab esinejatelt pingsat süvenemist, et enda mõtetest ja muusikast ühisosa üles leida. Publikul on mõnevõrra lihtsam, temale jääb nautimisrõõm suurepärasest koostööst. Laval sündiv on puhas kitarrimuusika, kasutatakse seitset-kaheksat erinevat pilli, nii akustilisi kui ka elektrikitarre.
Augustikuu jooksul plaanitakse selle pealkirja all veel kolm kontserti anda. Valikuga kontsertsarja lindistustest on sügisel kavas välja anda CD-plaat.

____

“Muusikud viisid kuulajad Elüüsiumi väljadele”
Helju Keskpalu / Aprill 2006 / Lõuna – Eesti Postimees

Valgas esines duo Riho Sibul ja Robert Jürjendal. Nende kitarriimprovisatsioonid ja Sibula laul mõjusid päevatööst väsinud publikule nii rahustavalt, et raske oli silmalauge lahti hoida.

“Mängime täna, mis meeles on ja meelde tuleb,“ ütles Riho Sibul. Mäng algas väga vaikselt, tuli justkui kuskilt olematusest. Üks pala lõppenud, algas kohe teine. Ega alati see lõpp ja algus arusaadav olnudki. Kui oli, püüdis publik aplodeerida. Kord tundus, et aplaus segas muusikuid. Aga
kui seda polnud, vaatas kaks paari kitarristisilmi saali, justkui imestades, kas ei märgatudki, et selle looga on nüüd kõik.

Vahel kordas üks kitarr raugematu järjekindlusega üht muusikalist motiivi, teine improviseeris. Üks kitarr undas õige pikalt paigal, teine käis kõik kõrgused läbi. Üks klõbinaga alanud pala kiskus hiljem tantsuliseks. Kui vaikne meloodia läks igavaks, vajutati pedaalidele ja anti masinatest
niisuguseid värve juurde, mille tulemist andis asjatundmatul uudistada.

Palas “Mesijutt” kulges muusika pealkirjale vastavalt ja selle sisu oli väga lihtne ette kujutada. Mõni pala sammus kuhugi kaugusse, kus tundus olevat midagi salapärast ootamas. Mõnes loos löödi rütmi pilli kõlakastil või patsutati keeli.

Kummalgi muusikul oli kaks kitarri kaasas ja olenevalt palast kasutasid nad kord üht, kord teist. Häälestust kontrollisid palade vahel, parandasid mängu ajal.

Kui Sibul laulis, tegi ta seda nii vaikselt, et vaevu oli kuulda. Ega see vist alati tähtis olnudki. Oluline oli meeleolu. Kui aga otsustasid tingimata tekstist osa saada, tabasid nii mõnegi ilusa mõtte, näiteks “Vaikselt kellaklaasi taga liigub aeg …” ja “Sada aastat üksindust on korraga siin koos …”.

Mõni pala oli uinutavam kui ükski tuntud hällilaul. Üldse oli selles saalis tunne, et aeg jäi seisma. Päevad läbi ühe tegevuse ja töö juurest teise juurde kihutav töörügaja oli sattunud olukorda, kus aega küll. Uskumatu!

Riho Sibul ja Robert Jürjendal mängisid laval nii koduselt, nagu teeksid proovi. Tõenäoliselt teevad nad proovi nii loominguliselt, nagu esineksid. Kuulaja võis tunda end kuskil Elüüsiumi väljadel (haljal aasal maailma lääneserval) või universumi avarustes rahu ja õndsust nautimas.

Kitarrikontsertidel on Valgas alati hoopis teine publik kui muidu – põhiliselt täiskasvanud ja nende hulgas silmatorkav hulk habeajamisaparaadi kasutajaid. Isad olid ka pojad kaasa võtnud. Või oli see vastupidi, kes teab.

Kontserdi lõpus tõusis üks muusikakooli poiss püsti. Mitte selleks, et lahkumisega kiirustada. Kuna ülejäänud publik viibis veel kuskil unistusteradadel ja polnud ilmselt reaalsusse jõudnud või leidis, et sedavõrd kodust õhkkonda ei passi nii suurejooneliselt lõhkuda, ei saanud asjast asja. Lisapala
igatahes plaksutati välja. Ja see tuli. Veel üks unelaul koduteele kaasa.”

______

Need paar lehelugu aastast 2006 annavad päris hea pildi sellest, kuidas meie kontserdid Rihoga välja nägid. Lisan siia juurde veel mõned isiklikud meenutused.

Olime Rihoga juba pikemalt viljelenud kummalist žanri, kus nii Riho kui ka minu heakõlalised kitarripalad ja Riho laulud vaheldusid eksperimentaalsete, tihti laus- atonaalsete
improvisatsioonidega. Kindlasti tekitas see kuulajates segadust, sest ei olnud võimalik ühise nimetajaga kokku võtta seda, mis laval toimus. Pea peale sai pööratud ka mõned Riho laulud nagu Kassitapp. Algupärasest Ultima Thule versioonist ei jäänud peale teksti mitte midagi, mis oleks seda lugu meenutanud. Aga mulle see lähenemine meeldis – kõlaliselt rohkem ugri-mugrilik “tintinabuli” mis võis päris metsikuks kätte minna. Imestan siiamaani, kuidas Riho sõber Georg, kes
oli ka tuuri korraldaja, kogu selle avantüüri ette julges võtta. Kummardus talle ja mõnes mõttes kogu tollasele muusikaavalikkusele, kes oli minu meelest tänasega võrreldes rohkem avatum. Helipuldis oli meil Arvo Urb, kes hiljem stuudiotingimustes mõnele loole ka trummid lisas.

Omal ajal me Rihoga millegipärast selle kontsertplaadi väljaandmiseni ei jõudnud. Ma ei oska öelda, mis teda segas otsuse tegemisel, aga see venis ja venis kuni tulid uued asjad peale ja nii see jäi. Võimalik, et ta leidis , et kogu see muusika päris hästi ühe nimetaja alla ei sobi. Kahjuks ei ole võimalik seda talt enam küsida…

Robert Jürjendal / Juuni 2024 / Aaviku talu